Nüganen, Elmo

Elmo Nüganen (15. II 1962 Jõhvi), lavastaja, näitleja ja teatripedagoog. Eesti Teatriliidu (1991), Lavastajate Liidu (1992) ja Näitlejate Liidu liige (2008). Isa elektrotehnik, ema raamatupidaja. Aastast 1990 abielus Anne Reemanniga.

Lõpetas 1980 Tallinna 37. Keskkooli ja 1982 rätsepa erialal Tallinna 4. Tehnikakooli, õppis 1982–83 Tallinna Pedagoogilises Instituudis näitejuhtimist, lõpetas 1988 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri. Olnud 1988–92 Ugala näitleja ja lavastaja ning aastast 1992 Tallinna Linnateatri peanäitejuht, aastast 1997 (vaheaegadega) ühtlasi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli professor (1998–2002, 2008–12 ja koos Anu Lambiga aastast 2016 kursuse juhendaja), 1999 Tartu Ülikooli vabade kunstide kutsutud professor. Lavastanud ka Venemaal, Poolas ja Lätis, juhendanud 1997 Melihhovos rahvusvahelist teatri õpikoda. Mänginud filmis („Ainus pühapäev”, 1991, Tallinnfilm; „Suflöör”, 1993, Ajend; „Mandariinid”, 2013, Allfilm, Cinema24), telelavastustes („Soo”, 1994) ja teleseriaalides („Vabariigi valvur”, 1994–95), teinud filme („Nimed marmortahvlil”, 2002, Taska Film, Matila Röhr Productions, ka stsenarist, Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia 2002, žürii eripreemia Anapa filmifestivalil Kinošokk 2003; „Meeletu”, 2006, Taska Film, ka stsenarist; „1944”, 2015, Taska Film, Matila Röhr Productions). Kirjutanud dramatiseeringuid. Tema lavastused on osalenud teatrifestivalidel Toruńis (KONTAKT), Peterburis (Balti Kodu) jm ning võitnud auhinnalisi kohti.

Auhindu ja autasusid

  • Voldemar Panso nimeline preemia 1986
  • Ants Lauteri nimeline lavastaja- ja näitlejapreemia 1992
  • Lavastaja auhind 1993, 1996, 2000, 2007 ja 2010
  • Eesti Vabariigi kultuuripreemia 1996, 2000 ja 2009
  • Balti Tähe autasu 2016
  • Aastast 1998 Ly Lasneri hõbekandiku hoidja
  • Valgetähe III klassi teenetemärk (2000)
  • Venemaa riiklik mälestusmedal „150 aastat Tšehhovi sünnist” (2011)

Osi

  • Nikolai Lvovitš Tusenbach (Tšehhovi Kolm õde, 1988, diplomilavastus Ugalas)
  • Peter (O’Neilli Iha jalakate all, 1989)
  • File (Nashi Vihmameister, 1990)
  • Cooper (Williamsi Kass tulisel plekk-katusel, 1990)
  • Collin Fenwick (Capote’i ja Raidi Rohukannel, 1991)
  • Johnny (Saroyani Mu süda on mägedes, 1992 Tallinna Linnateatri ja Vene Draamateatri ühistöö)
  • Jermolai Aleksejevitš Lopahhin (Tšehhovi Kirsiaed, 1993 Ugalas)
  • Orgon (Molière’i Tartuffe, 1993)
  • Paul (Rohumaa ja Tuulingu Ainus ja igavene elu, 1996, auhind festivalil Draama ’96 ja parima meesnäitleja preemia festivalil Balti Kodu 1997)
  • Peer Gynt (Ibseni Peer Gynt, 1997 Draamateatris)
  • Väitsa-Mackie (Brechti ja Weilli Kolmekrossiooper, 1997)
  • Kleštš (Bitter jr Põhhjas, 2000)
  • Paulino (Sinisterra Ay, Carmela!, 2002)
  • sinjoor Ponza (Pirandello Nii see on (kui teile nii näib), 2006)
  • Tuletõrjuja (Bradbury 451 kraadi Fahrenheiti, 2007 Moskva teatris Et Cetera)
  • Mees (Fosse Sügise unenägu, 2015)
  • Isa (Kõivu Tagasitulek isa juurde, 2015)

Lavastusi

  • Shakespeare’i Tõrksa taltsutus (1987, diplomilavastus Ugalas)
  • Nüganeni Sinder‑Vinder (1989, mängis Õudut)
  • Thomase ja Undi Charley tädi (1989, mängis Jacki)
  • Tšehhovi Kajakas (1990)
  • Gozzi ja Nüganeni Armastus kolme Apelsini vastu (1991, mängis Pantalonet jt)
  • Tšehhovi Ivanov (1992 Draamateatris)
  • Shakespeare’i Romeo ja Julia (1992 Tallinna Linnateatris, I preemia festivalil KONTAKT ’93 ja lavastajaauhind)
  • Różewiczi Valge abielu (1993, mängis Isa, parima lavastaja ja kõrvalosatäitja preemia festivalil Balti Kodu 1994)
  • Mozarti Figaro pulm (1994 Pärnu Ooperis)
  • Dumas’ ja Nüganeni Kolm musketäri ja Musketärid. Kakskümmend aastat hiljem (1995 ja 2001)
  • Tšehhovi, Adabašjani ja Mihhalkovi Pianoola ehk Mehhaaniline klaver (1995, mängis Mihhail Vassiljevitš Platonovit, grand prix teatrifestivalil Balti Kodu, II auhind festivalil KONTAKT ’96 ja auhind festivalil Draama ’96)
  • Fo Elizabeth – naine juhuse tahtel (1996)
  • Stoppardi Arkaadia (1998 Peterburis Tovstonogovi-nimelises Suures Draamateatris; Venemaa Teatritegelaste Liidu eripreemia ja Peterburi teatriliidu parima lavastuse aastapreemia Kuldne Sofitt 1998, Venemaa riiklik kultuuripreemia 2001)
  • Dostojevski ja Nüganeni Kuritöö ja karistus (1999, lavastajapreemia festivalil Draama 1999 ja lavastajaauhind)
  • Shakespeare’i Hamlet (1999)
  • Tolstoi ja Nüganeni Burattino (2000, diplomilavastus Tallinna Linnateatris)
  • Tätte Kaotajad (2003)
  • Jamiaque’i Tout payé ehk Kinnimakstud (2004 Moskva teatris Lenkom)
  • Mamet’ Äri (2004)
  • Gombrowiczi Laulatus (2004 Toruńi Wilam Horzyca nimelises Teatris, lavastajapreemia Opole teatrifestivalil „Poola klassika” 2005)
  • Tammsaare ja Nüganeni Tõde ja õigus. Teine osa (2005, väliskriitikute eriauhind festivalil Draama 2005)
  • Tammsaare ja Nüganeni Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4 (2006, auhind festivalil Draama 2007)
  • Gozzi Ronk (2007)
  • Tammsaare ja Lennuki Wargamäe Wabariik (2008)
  • Lagarce’i Meie, kangelased (2009, aasta lavastuse auhind 2010)
  • Tammsaare ja Nüganeni Ma armastasin sakslast (2009)
  • Barnesi Jumala Narride Vennaskond (Punased ninad) (2010, ka kunstnik, diplomilavastus Tallinna Linnateatris)
  • Priestley Aeg ja perekond Conway (2011)
  • Molière’i Scapini kelmused (2011)
  • Tšehhovi ja Nüganeni Maailmale nähtamatud pisarad (2012)
  • Tammsaare ja Nüganeni Maa ja armastus (2012 Läti Rahvusteatris)
  • Stoppardi Utoopia rannik. II osa. Laevahukk (2013 Draamateatris, koostöös Tallinna Linnateatriga)
  • Boydi Igatsus (2014, ka Peterburis Tovstonogovi-nimelises Suures Draamateatris 2014)
  • Tšehhovi Kirsiaed (2017)

Kirjandus

  • Elmo Nüganen. Esimene vaatus. Koostajad T. Sinissaar jt. Tallinn, 2012
  • H. H. Luik. Wish we would never die. – Teater. Muusika. Kino 1988, 7
  • E. Nüganen. „Tahan veel väga palju tööd teha”. Intervjueerinud P. Mürk. – Sakala, 11. märts 1989
  • Elmo Nüganen: „Olen näitleja tänu juhusele”. Intervjueerinud T. Seero. – Meie Meel, 7. september 1991
  • M. Visnap. Persona grata: Elmo Nüganen. – Teater. Muusika. Kino 1991, 10
  • R. Neimar, K. Herkül. Dialoog „Kajakast”, ehk, Kas tasub vaadata Nüganeni, kui oled näinud Šapirot? – Teater. Muusika. Kino 1991, 12
  • Elmo Nüganen: „Tahaksin, et pealispindsus iialgi teatrisse ei jõuaks”. Intervjueerinud A. Kivi. – Rahva Hääl, 4. aprill 1992
  • M. Mutt. Nüganen – „Huh!”. – Teater. Muusika. Kino 1992, 9
  • M. Kapstas. Noor mees Noorsooteatris. – Pühapäevaleht, 26. september 1992
  • L. Vellerand. …kuid näitleja jääb. – Teater. Muusika. Kino 1992, 11
  • J. Kulli. Nügase Romeo ja Julia, müüt või tegelikkus. – Sirp, 6. november 1992
  • M. Unt. Väike arvamus, ehk, Ritt über den Bodensee. – Teater. Muusika. Kino 1993, 3; Theatrum mundi / M. Unt. Tartu, 2004
  • M. Visnap. Nüganeni esimene õnnestumine… Noorsooteatris. – Teater. Muusika. Kino 1993, 3
  • Üks hetk, Elmo Nüganen. Intervjueerinud T. Maiberg. – Noorus 1993, 4
  • Elmo Nüganen: „Teatrisse on tulnud liiga palju irooniat ja skepsist”. Intervjueerinud M. Balbat. – Sirp, 2. juuli 1993
  • R. Rauts. Viimsest Mohikaanlasest sai peanäitejuht. – Hommikuleht, 2. november 1993
  • E. Nüganen jt. Miks lõpeb armastus ... kolme Apelsini vastu. Intervjueerinud G. Kordemets. – Pühapäevaleht, 9. aprill 1994
  • Elmo Nüganen tutvub ooperi lavastamisega. Intervjueerinud L. Kolle. – Postimees, 10. august 1994
  • E. Nüganen. Võõrsil ja kodus. Intervjueerinud M. Balbat. – Kultuurileht, 16. september 1994
  • R. Neimar. Täienduskoolitus Tšehhovi ja Nüganeni elutubades. – Teatrielu ’95
  • M. Visnap. Lavastajatest. Alfabeetiliselt, kuid vabalt. – Teatrielu ’95
  • R. Neimar. Tšehhov. Elu ebatäiuslikkus mikroskoobi all. – Teater. Muusika. Kino 1995, 8/9
  • M. Visnap. Üks kõigi, kõik ühe eest. – Teater. Muusika. Kino 1995, 8/9
  • Tühi ruum, ehk, Meie elu kunstis. Koostajad R. Neimar, K. Herkül, K. Orro. Tallinn, 1996
  • A. Saro. „Pianoola” ruumipoeetika ja selle sõnum. – Teatrielu ’96
  • Natalja Krõmova: Nüganeni „Pianoola” on suursündmus. Intervjueerinud M. Balbat. – Kultuurileht, 26. jaanuar 1996
  • M. Visnap. Linnateater on teel. – Teater. Muusika. Kino 1996, 3
  • M. Mutt. …ja labasus muutub koos meiega II. – Teater. Muusika. Kino 1996, 5
  • E. Paaver. Taas Tšehhov, taas kolm uhket õde. – Teater. Muusika. Kino 1996, 5
  • L. Tormis. Inimhing on tihti pluralistlik. – Teater. Muusika. Kino 1996, 5
  • L. Kärk. Aja sõltlased – kes kus. – Kultuurileht, 31. mai 1996
  • E. Nüganen. Viisteist aastat hiljem. Intervjueerinud Andres Noormets. – Eesti Naine 1996, 7
  • J. Allik. Muljeid orbiidilt. – Teater. Muusika. Kino 1996, 10
  • K. Sisask. Albioni-Liisu sekeldused üürlaste ja limukatega. – Kultuurileht, 25. oktoober 1996
  • L. Vellerand. Ainult otsida tõe müsteeriumi: Elmo Nüganen ja Mikk Mikiver Peer Gyntina. – Teater. Muusika. Kino 1997, 4
  • E. Nüganen. Lavastaja kui kahekordne vikerkaar. Intervjueerinud J. Kulli. – Sõnumileht : Laupäevaleht, 19. juuli 1997
  • R. Neimar. Melihhovo – uus kohanimi eesti teatri ajalukku. – Sirp, 25. juuli 1997
  • J. Allik. Päikesepoisi kauge sära. Elmo Nüganen – 1997. – Sõnumileht, 6. jaanuar 1998; Menu hind on valu / J. Allik. Tallinn, 2004
  • Elmo Nüganeni monoloog; Dialoog Elmo Nüganeniga. Intervjueerinud M. Tuuling. – Sirp, 29. mai ja 5. juuni 1998
  • Lavastaja on näitlejatega ühes paadis. Vestlus Elmo Nüganeniga 29. veebruaril 2000. Intervjueerinud R. Neimar. – Teatrielu ’99
  • I. Sillar. Hamlet õpib mõtlema. – Teatrielu ’99
  • I. Sillar. Peterburi ja Avignoni vahel. – Teater. Muusika. Kino 1999, 8/9
  • Elmo Nüganen 15. juunil 1999. – Lavastajaraamat. 12 intervjuud Eesti lavastajatega. Tallinn, 2001
  • G. Kordemets. Armastus kolme musketäri vastu – geniaalne poliitiline idee. – Teater. Muusika. Kino 2001, 10
  • T. Suvi. (L)avastades Nüganeni. – Eesti Naine 2001, 12
  • Vastab Elmo Nüganen. Intervjueerinud K. Orro. – Teater. Muusika. Kino 2002, 8/9 ja 10
  • Elmo Nüganen: „Pean materjalis põlema”. Intervjueerinud J. Kulli. – SL Õhtuleht, 7. detsember 2002
  • Elmo Nüganen, Tallinna Linnateater. [Intervjuu]. – Teatrielu 2004
  • B. Tuch. Nüganen halastas Amilcarile. – Sirp, 19. august 2004
  • A. Laasik. Nüganeni interkulturaalne laulatus Toruńis. – Sirp, 19. november 2004
  • L. Tormis. Mauruse kool. Muutumisi läbi aja. – Teatrielu 2005
  • Elmo Nüganen: kui looja ei eksi, on ta geenius. Intervjueerinud J. Kulli. – SL Õhtuleht, 19. märts 2005
  • Tunnike lavastaja ja näitleja Elmo Nüganeni seltsis. Intervjueerinud M. Reedik. – Eesti Kirik, 8. juuni 2005
  • D. Jarząbek. Isa ja poja nimel – laulatus. – Sirp, 2. september 2005
  • P.-R. Purje. Vesiroos. Paas. – Teatrielu 2006
  • Komissarov ja Nüganen – õpetaja ja õpilane, lavastaja ja lavastaja, teatrijuht ja teatrijuht. [Vestlus]. – Postimees, 8. veebruar 2006
  • E. Nüganen. Kunst on oma olemuselt vasakpoolne. Intervjueerinud J. Rooste. – Sirp, 24. märts 2006
  • I. Sillar. Kaks korda kaks on kuus. – Teater. Muusika. Kino 2006, 6
  • Elmo Nüganen: meil on kohutavalt vedanud. Intervjueerinud A. Maimets. – Postimees, 12. veebruar 2007
  • Elmo Nüganen: sportlased saaksid minust väga hästi aru! Intervjueerinud J. Piirsalu. – Eesti Päevaleht, 29. jaanuar 2008
  • J. Allik. Elmo Moskvas! Üksi? – Sirp, 1. veebruar 2008
  • E. Nüganen. Lavastaja, näitleja, teatrijuht, õpetaja – frakis ja kummikutes poeet ja matemaatik. Intervjueerinud M. Mikomägi. – Nädaline, 2. veebruar 2008
  • M. Visnap. Vargamäe revolutsiooni meelevallas. – Sirp, 8. august 2008
  • Elmo Nüganen: Rahvast ei tasu lollitada. Intervjueerinud M. Mikomägi. – Maaleht, 11. juuni 2009
  • Elmo Nüganen. Intervjueerinud K. Orro. – Lavakooliraamat. 2. Tallinn, 2010
  • L. Puksa. Nüganeni aja lugu. – Teatrielu 2011
  • N. Akots. Ajaks kutsutav kuri vaim.  – Teatrielu 2011
  • Üllo Kauri kiri Sven Karjale 2.04.1994.  – Teatrielu 2011
  • M. Valgemäe. Kolm näitlejat ja kirg. – Vaba Eesti Sõna (New York), 21. aprill 2011
  • Elmo Nüganen: Saatus on mind nattipidi teatrisse vedanud! Intervjueerinud J. Aarma. – Maaleht, 9. veebruar 2012
  • E. Nüganen. Jõhvi päritolu mees lõi Tallinna vanalinnas oma ideaalteatri. Intervjueerinud T. Korsten. – Põhjarannik, 23. veebruar 2012; Ida-Viru küsimus. Jõhvi, 2015
  • J. Rohumaa. Loomingulise kaasteelise pilk Elmo Nüganenile. – Sirp, 9. märts 2012
  • P. Talimaa. Elmo Nüganen: oma ebaõnnestumisi ei tohi põdema jääda. – Eesti Päevaleht, 31. jaanuar 2013
  • Elmo Nüganen: proovin sadulas püsida. Intervjueerinud A. Laasik. – Eesti Päevaleht, 14. veebruar 2013
  • Elmo Nüganen: kui midagi on valesti, siis imesta! Intervjueerinud I. Veidenberg. – LP : Eesti Päevaleht, 29. juuni 2013
  • Elmo Nüganen: oluline on oskus jääda inimeseks. Intervjueerinud P. Jaaks. – Psühholoogia Sinule 2013, 10
  • Elmo Nüganen: Venemaa pole ainult Putin. Intervjueerinud P. Simson. – Eesti Päevaleht, 30. detsember 2014
  • Э. Кекелидзе. Ставя пьесу, я свожу с ней счеты. – Эстония, 6 августа 1992
  • М. Очаковская. Личный портрет в отсутствии интерьера. – Культура (Москва), 27 марта 1993
  • Б. Тух. Тихая театральность. – Театр 1993, 9
  • Эльмо Нюганен: Взрыв готовится долго. Интервьюировал Б. Тух. – День за днём, 3 марта 1995
  • Б. Тух. Новое поколение выбирает. Эстонский театр времен Второй Независимомти. – Таллинн 1996, 3/4
  • М. Дмитревская. ... а ведь завтра придется жить снова. – Московский наблюдатель 1996, 5/6
  • Э. Нюганен. Сколько сахара класть в чай? Интервьюировал Н. Хрусталев. – Культура (Москва), 22 марта 1997
  • Б. Тух. Последнее лето мушкетеров. – Вести – неделя плюс, 11 июля 1997
  • М. Дмитревская. Мистическое пространство „Аркадии”. – Вести – неделя плюс, 21 ноября 1997
  • М. Дмитревская. Любовь и смерть в присутствии театра. – Петербургский театральный журнал 1997, 12 
  • Эльмо Нюганен: „Если бы не театр, я бы никогда не знал, что трава может звучать...”. Интервьюировала М. Дмитревская. – Петербургский театральный журнал 1997, 12
  • Е. Слепышкова. „Если бы знать...”. – Петербургский театральный журнал 1997, 12
  • Р. Кречетова. Духовной жаждою томим. „Аркадия” Т. Стоппарда. – Культура (Москва), 18 июня 1998
  • Е. Горфункель. Равновесие. Т. Стоппард. „Аркадия”. – Петербургский театральный журнал 1998, 15
  • Н. Таршис. Своя „нота“. Т. Стоппард. „Аркадия”. – Петербургский театральный журнал 1998, 15
  • Э. Нюганен. Хотелось бы дать надежду людям. Интервьюировала Н. Коцаренко. – Семь : День за днём, 22 октоября 2001
  • Б. Тух. Четыре поколения. – Современная драматургия 2004, 2
  • Эльмо Нюганен: танкист, который не стрелял. Интервьюировала Е. Скульская. – Молодёжь Эстонии, 10 марта 2007
  • Эльмо Нюганен в предлагаемых обстоятельствах. Интервьюировал Б. Тух. – Таллинн 2012, 1/2

Välislinke

Collin – Elmo Nüganen, Riley – Allan Noormets. Capote ja Raidi „Rohukannel”. (Ugala, 1991)

Johnny – Elmo Nüganen, Jasper Mac Gregor – Kaljo Kiisk. Saroyani „Mu süda on mägedes”. (Noorsooteater, 1992)

ETBL, 2000 (G. Kaskla); täiendatud 2015 (T. Truuvert); täiendatud 2019