munklus, usuline eluvorm, mis põhineb asketismil ja maailmast eraldumisel, abielutusel ja võimalikult in­tensiivsel kultusetoiminguis osalemisel. Põhivormid on eraklus (anahoreetlus) ja kooselu kloostris (koinobiitlus). Usuline tra­ditsioon peab munklust muudest eluvormidest täiusliku­maks ja pühamaks. Munklus on omane õigeusule ja katoliiklusele.

Ristiusu munklus sugenes 3.–4. sajandil Egiptuses ja Süürias varakristliku asketismi ja erakluse pinnal. Usulise süvenemise otsijate ühiseluvormide (klooster) loomi­ses ja kiriku institutsioonideks muutmises oli tähtis Antoniuse ja Pahomi tegevus Egiptuses. Sealt levis munklus Lähis-Itta ja aitas Bütsantsi kirikul peamiselt Basileiose ja Johannes Klimakose mõjul risti­usku levitada ja püsistada. 10. sajandil sai suureks munkluse keskuseks Athos, 1051 asutati Kiievi Petšerski suurklooster.

Läänekiriku munkluse eripära on katoliku mungaordud, nendest vanim, benediktlaste ordu asutati 529. Varakeskajal olid eriti olulised tsistertslased usu ja hariduse levitajaina. Peale nende oli kerjus-mungaordusid (dominiiklased, frantsisklased, karmeliidid) ja vaimulikke rüütliordusid. Munklust kui kiriklikku institutsiooni vastustas reformatsioon. Vastureformatsiooni ajal munkluse seisund katoliku kirikus taastus, asutati jesuiitide ordu. Tänapäeval tegutseb katoliku usu alal umbes 140 mungaordut, peamiselt misjonit, katoliku hariduselu ja heategevust korraldades.

Munklus on oluline ka budismis (sangha), enamiku muude usundite as­ketismil ei ole ühiselureegleid; islam eitab munklust.

EE 6, 1992