merekaru, kogenud ja pikka aega merd sõitnud meremehe (kaptenist madruseni) austav või humoristlik nimetus. Teda kujutatakse pika laiaõlgse mehena, kes kuival maal kõnnib harkisjalu ning kõndides õõtsub küljelt küljele. Merekaru näonaha on troopikapäike ning vinged ja soolased meretuuled pruuniks parkinud, ta kannab panthabet (nn hollandi põskhabet), hambus on alati tossav piip, mis võetakse ära ainult söögiajaks või õlle joomiseks. Merekaru on rohkesti kujutatud merekirjanduses (näiteks Jack Londoni „Merehunt”, 1904, eesti keeles 1936, ²1985 koos romaaniga „Smoke Bellew”).

Selline meremehe nimetus on tuntud paljudes keeltes, kuid põhisõna on erinev: näiteks saksa, rootsi ja eesti keeles on see karu, vene keeles hunt, inglise keeles koer.

MerLe, 1996