megaliitastronoomia, esiaja kalendriotstarbelise kultusliku astronoomia arenenuim vorm. Vaatlus­teks kasutati peamiselt megaliitehitisi, mõnel juhul ka puit- ja muldrajatisi. Vaadeldi tõusvaid ja loojuvaid taevakehi (Kuud ja Päikest, harvemini heledaid täh­ti), määrati taevakehade suundi (paljudel juhtudel kombineeritult horisondi kontuuriga). Keerulistes rajatistes asetsevate kiviringide abil võidi tsükliliselt loendada päevi ja muid kalendriühikuid ning oletatavasti ennustada ka kuuvarjutusi. Lihtsamate rajatiste ots­tarve oli jaotada aasta Päikese tõusu ja loojangu suundadega ¹/₂-, ¹/₄-, vahel ka ¹/₈- ja ¹/₁₆-aastaks. Megaliitastronoomia tekkis neoliitikumis ja arenes eri mandreil eri vor­midena. Euroopa tuntuimad megaliitrajatised on Inglismaal (Stonehenge), Šotimaal (Callernish), Prantsusmaal (Carnac), Lõuna-Rootsis ja Poolas (Odry). Hiina, India, Lõuna- ja Kesk-Ameerika, Kesk-Aasia jt vanade kõrgkultuuride astronoomias, mis oli megaliitastronoomia arengujärgu läbinud, olid kasutusel arhitektuurselt viimistletud ehitised, sh sellised, mille abil sai mää­rata horisondist kõrgemal olevate taevakehade suun­da ja mõõta nende suunakoordinaate.

Megaliitastronoomia uurimise algatas 19. sajandi lõpus Joseph Norman Lockyer.

Vaata ka seotud artiklit

• paleoastronoomia

Kirjandus

• G. S. Hawkins. Stonehenge pole ainus. Tõlge ingl k. Tallinn, 1980

EE 6, 1992