kirik (sks Kirche <kr kyriakos 'Issandale kuuluv'), ristiusu sakraalarhitektuuri tähtsaim hoone, mis on eriomaselt kohandatud jumalateenistuse korraldamiseks.

Kujunes Idamaade ja antiigi ehituskunsti eeskujul varakristlikul ajal. Saavutas täiuse keskaja Prantsusmaa katedraalis (gootika). Eestis hakati kirikuid ehitama pärast maa ristiusustamist 13. sajandil, need rajati peamiselt linnadesse ja kihelkonnakeskustesse. Kirik kui sakraalkunsti vorm on tähtis nii kunsti- kui ka kultuuriloo vaatekohast. Põhilised kirikutüübid on tsentraalse kompositsiooniga kuppelkirik ja pikiehitislik kirik Viimane on ruumilahenduselt basiilika, kodakirik või saalkirik.

Harilikult ida–lääne sihis asetseva kiriku tähtsaim osa on idas paiknev altariruum ehk kooriruum (sel võib olla apsiid). Kooriruumi ühendab kogudusele määratud pikihoonega võidukaar. Koori juures asub harilikult käärkamber. Monumentaalsuse lisamiseks ja kellade paigutamiseks on kirikul üks või mitu torni; on ka kirikust eraldi seisvaid kellatorne (kampaniil).

EE 4, 1989; EE 12, 2003