Jahipidamine Eestis, Jahipidamine ehk küttimine ehk jaht on uluki jälitamine, püüdmine, tabamine või surmamine. Jahipidamine on jahinduse haru. Jahipidamise aluseks oli Eesti vabariigi algusaastail jahikorralduse seadus (1994), mis kehtis kuni jahiseaduse jõustumiseni (2003). Jahikorralduse seaduse ülesanne oli maareformi ajajärgul jahimaade ja jahiulukivaru kasutamise reguleerimine, ta kinnitas olemasolevate jahimaade kasutamise korralduse ja andis õigusliku aluse erajahipiirkondade moodustamiseks. Jahikorralduse seaduse põhjal võeti vastu esimene jahieeskiri (1995), teine, 2003. aastal vastu võetud jahieeskiri põhineb jahiseadusel. Jahieeskiri on õigusakt, mis sätestab ohutu jahi nõuded, kehtestab jahilubade väljastamise korra, jahiajad ehk jahikalendri ja jahipidamisviisid, loetleb lubatud jahipidamisvahendid ning jahikoeraga jahipidamise ajad ja tingimused ning muud jahi korraldamise nõuded. Seega reguleerib jahieeskiri jahimehe käitumist ja tegutsemist jahimaadel. Aegade jooksul on jahiulukite nimekirja mitu korda muudetud. 1934. aasta jahiseadus jagas jahiloomad kahte rühma: kasulikud ja kahjulikud. Kasulike jahiloomade hulka kuulusid lendorav, toonekured, luiged, lagled, sookurg, kakud (v.a lume- ja kassikakk), kahjulike jahiloomade nimistus olid saarmas, euroopa naarits, kärp, nirk, lume- ja kassikakk. 1959 oli lubatud küttida tedre- ja metsisekukki, tuttpütti, harakat, pasknääri, varblasi, metstuvisid, oravat, kärpi, nirki, saarmast, kanakulli, raudkulli ja roo-loorkulli, keelatud oli küttida hallhane, punahirve, kobrast, karu, jahifaasanit ja hahka. 1959. aasta nimistuga võrreldes oli 1982. aasta nimistus suuri muudatusi: enam ei tohtinud jahtida saarmast, euroopa naaritsat, oravat, kärpi, nirki, metsist, tetre, hahka, laglesid ja õõnetuvi, kuid jahiulukiteks olid kuulutatud kaelushakk, punahirv, karu, kobras ja hallhani. 2001. aastal kuulusid Eesti jahiulukite nimekirja põder, punahirv, metssiga, metskits, karu, ilves, hunt, rebane, kährik, mäger, mink, tuhkur, metsnugis, valgejänes, halljänes, kobras, ondatra, kormoran, hallhaigur, rabahani, suur-laukhani, hallhani, kanada lagle, valgepõsk-lagle, viupart, rääkspart, piilpart, sinikael-part, soopart, rägapart, luitsnokk-part, punapea-vart, tuttvart, merivart, hahk, aul, mustvaeras, tõmmuvaeras, sõtkas, laanepüü, nurmkana, jahifaasan, lauk, tikutaja, metskurvits, kalakajakas, naerukajakas, hõbekajakas, merikajakas, kodutuvi, kaelustuvi, hallrästas, künnivares, hallvares ja ronk. 2011. aastal kehtivas nimekirjas on eelnevatele lisaks kivinugis ja puudub merivart. Jahiulukite nimekirja kehtestab keskkonnaminister oma määrusega. Jahipiirkonna kasutaja on kohustatud seal ettenähtud tähtaegadel ja ulatuses loendama jahiulukeid ja hoidma jahiulukite arvukust lubatud piirides (jahiulukite ülim lubatud arvukus on jahiulukite arv, mille ületamine võib põhjustada olulisi jahiulukikahjustusi, vähim lubatud arvukus on jahiulukite arv, millest väiksem arv seab ohtu jahiulukiliigi asurkonna säilimise).Jahikalender määrab ametlikud jahipidamisajad. Tabelis „Jahiajad” on vaatluse all Eesti 1934., 1959., 1982., 1995. ja 2011. aasta jahikalendrid. Tabel peegeldab nii jahiloomastiku kui ka jahieetika osas toimunud muudatusi.Eestis on lubatud jahipidamisviisid hiilimisjaht (jahimees hiilib sobivale laskekaugusele), varitsusjaht (jahimees ootab uluki ilmumist sobivale laskekaugusele), peibutusjaht (uluk meelitatakse sobivale laskekaugusele, matkides uluki häält või kuju), ajujaht (ulukid aetakse jahimeeste ette), urujaht (jahikoer sunnib uluki pesast lahkuma või püüab ta pesast elusalt), otsijaht (koer otsib üles peidus oleva uluki ja ajab ta liikvele) ning uluki püüdmine selleks ettenähtud püünistega.Jahipidamisel on lubatud kasutada järgmisi vahendeid: sile- ja vintrauaga tulirelva (v.a täisautomaatrelv), poolautomaattulirelva, mille salve mahub 2 padrunit, püüniseid (kastlõksu, ondatramõrda, piirdevõrku, kopra eluspüügi kahva, ulukit kohe surmavat püünisrauda), piirdelippe, peibutusvahendeid ja optilisi sihikuid (v.a laser- ja öösihik). Jahimeest tohivad abistada jahikoerad. Keelatud on jahtida selliste vahendite ja moodustega, mis kahjustavad või hävitavad uluki elukeskkonda, tekitavad ulukile piinu või viivad ta abitusse seisu (taldrik- ehk astmerauaga, linnuliimiga, iselaskjaga, lõhkelaenguga, elektriga, mürgiga, silmusega, püünisauguga, vibuga, ammuga, õhkrelvaga, püstoliga, revolvriga ja tulirelvaga, millel on helisummuti või lasersihik, kunstliku valguse või peegli abil, ulukit ei või jälitada ega lasta mootorsõidukilt, sh õhusõidukilt), keelatud on jahtida jahikulliga ja ulukeid, kes põgenvad loodusõnnetuse eest või on abitus seisundis.Ala, millel peetakse jahti, nimetatakse jahimaaks. Jahimaa jaotatakse jahipiirkondadeks (suurusega vähemalt 5000 ha). Jahipiirkonna moodustamine, selle suuruse määramine ja piiride kirjeldamine toimub keskkonnaministri määruse kaudu. Jahimaa suuruse määramisel lähtutakse jahiulukite ökoloogiast ning jahifauna kasutamise ja kaitse efektiivsest korraldamisest. 2010. aasta seisuga on Eestis 333 jahipiirkonda. Neli protsenti jahimaast on riigi kasutuses ja seal korraldab jahindustegevust Riigimetsa Majandamise Keskus (tema hallatavates jahipiirkondades tegutsevad vaid elukutselised jäägrid).Praegu tegeleb jahinduse riikliku suunamisega keskkonnaministeeriumi metsaosakond, jahinduspoliitika, valdkondlikke programmide ja tegevuskavade elluviimist ning õigusaktide järgimist (sh jahipidamist kaitsealadel) korraldavad keskkonnaministeeriumi struktuuriüksused. Jahindusvaldkonna arengustrateegiat kavandab ja õigusakte korrastab ministeeriumi juurde loodud mitmesuguste huvirühmade esindajatest koosnev riiklik jahindusnõukogu. Valminud on 2008–13 jahinduse arengukava, mille eesmärk on liigiliselt mitmekesise ja elujõuliste ulukiasurkondade säilitamine ning optimaalne kasutamine.Jahitrofeed. Nüüdisajal kujutab jahipidamine endast rohkem sportlikku tegevust kui elatusvahendi hankimist. Jahti väärtustavad saadud trofeed. Rahvusvaheliste reeglite järgi hinnatakse sõraliste sarvi ja kihvu, kiskjaliste koljusid ja nahku ning neist korraldatakse näitusi. Eesti ulukitelt saadud trofeedest hinnatakse rahvusvaheliste reeglite kohaselt metskitse, põdra ja punahirve sarvi, metssea kihvu, karu, hundi ja ilvese nahka ning karu, hundi, ilvese, rebase, kähriku ja mägra koljut. Eesti jahimeestest on maailma tipptrofee väärilise ilvese (ilvesenahk sai 214,84 CIC punkti) küttinud 1988. aastal Andrus Teemant.B: I. Rootsi. Meie jahiseltside algusest. – Jahimees, 1993, 3–5; T. Randla. Jahindus ja eluslooduse kaitse. – Eesti. Loodus. Tallinn, 1995; J. Naaber. Jahindus sõjajärgses Eestis. – Jahimees, 1996, 12, 1997, 1–5; I. Rootsi. Mets, ulukid, inimene – suhted läbi aegade. – Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist, XII. Tallinn, 1998.Kaarel Roht

EE 11, 2002; muudetud 2011