Tagasi ETBL-i avalehele

horisont

horisont (<kr horizōn ’piirav, lahutav’; ingl horizon, vn горизонт), silmapiir, vaatepiir, maa- või veepinna ja taevasfääri vaheline näiv piirjoon (näiv horisont); tasapind, mis antud kohas on risti vertikaalsuunaga, ka selle tasapinna ja taevasfääri lõikejoon (tõeline horisont).

Mereastronoomias (ka navigatsioonis) eristatakse kolme horisonti: nähtavat ehk näivat (sellest mõõdetakse sekstandiga taevakeha kõrgus), tõelist ja geotsentrilist horisonti. Tõeline ehk matemaatiline horisont on ringjoon, mis moodustub vaatleja silma läbiva ja loodjoonega ristuva tasandi lõikumisel taevasfääriga. See suurringjoon on horisondiliste koordinaatide üks koordinaattelg. Geotsentriline horisont on ringjoon, mis moodustub tõelise horisondi tasandiga paralleelse ja Maa keskpunkti läbiva tasandi lõikumisel taevasfääriga, sellest arvestatakse taevakeha tõeline kõrgus. Nähtava ja tõelise horisondi vaheline nurk moodustub horisondi kallakust ja refraktsioonist.

Joonis a

B1b1cbB Maa pind, Ac = e vaatleja kõrgus Maa pinnast, H1AH tõeline horisont, Z seniit, cO = R Maa raadius, b1b näiv horisont ilma refraktsioonita, B1B näiv horisont refraktsiooni korral, ∟HAE = d näiva horisondi kallak, ∟EAb = r Ma refraktsioon

Joonis b

AH tõeline horisont, OH geotsentriline horisont, AH' näiv horisont, d horisondi kallak, e vaatleja kõrgus Maa pinnast, hʘ taevakeha geotsentriline kõrgus h'ʘ taevakeha näiv kõrgus, R taevakeha näiv nurkraadius, p taevakeha parallaks p taevakeha astronoomiline refraktsioon, S taevakeha tõeline asukoht, S' taevakeha näiv asukoht

 

MerLe, 1996; VE, 2006; muudetud 2011