faas (<kr phasis ’avaldumine, ilmnemine’), arenemisaste; järk; olek, eriti tsüklilise, perioodilise või võnkeprotsessi hetkeseisund.

• Astronoomias vahelduvalt ketta või sirbina nähtava taevakeha (nt Kuu) sirbi arengut iseloomustav suurus. Kalendris iseloomustavad Kuu sirpi neli põhifunktsiooni: noorkuu, esimene veerand, täiskuu ja viimane veerand (kalendrimärgid).
• Elektrotehnikas mitmefaasilise vooluahela üks ahel.
• Füüsikas 1. süsteemi ühesuguse keemilise koostise ja ühesuguste füüsikaliste omadustega osade kogum (nt vesi ja veeaur on kaks eri faasi). – 2. võnkumist või lainet iseloomustava perioodilise funktsiooni argument, antakse harilikult nurkmõõdus.

VE, 2006