Tagasi ETBL-i avalehele

Eesti Vabaõhumuuseum

Eesti Vabaõhumuuseumi direktorid
1957–71 Olimpi Korzjukov
1972–82 Leon Hannes Paiken
1983–87 Oskar Vasar
1987–92 Tõnis Müller
1993– Merike Lang

Eesti Vabaõhumuuseum, aastani 1990 Eesti NSV Riiklik Vabaõhumuuseum, Tallinnas endise Rocca al Mare suvemõisa alal asuv keskne maa-arhitektuuri muuseum; 80 ha. Asutatud 22. V 1957, ehitusjärgus väljapanek avati 1964. Eesti Vabaõhumuuseum uurib, kogub, säilitab ja eksponeerib Eesti külaehitisi koos tarbevaraga, tutvustades talurahva erinevate sotsiaalsete rühmade 18.–20. sajandi eluolu. Väljapanek jaguneb tinglikult neljaks etnograafiliseks piirkonnaks: Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti, Lääne-Eesti ja saared. Kesksel kohal on eritüübiliste küladena kujundatud, peamiselt 19. sajandi taluõued. Tervikliku maamiljöö loomiseks eksponeeritakse ka üksikobjekte: kabel, kõrts, tuulikud, vesiveski, võrgumajad, pritsikuur, koolimaja ja külapood. Vanimad eksponaadid on Sutlepa tuulik (1648) ja Noarootsi kiriku Sutlepa kabel (1699, taaspühitsetud 1989). Aastast 1994 tegutsevad haridusprogramme läbi viiv pedagoogika osakond (Kuie külakoolis) ja rahvuslikke roogi pakkuv Kolu kõrts. Traditsioonilised on kalendritähtpäevade üritused. 1. I 2011 oli muuseumi toodud 81 ning seal eksponeeritud 72 ehitist, muuseumi kogudes oli 66 684 säilikut.

Köstriaseme rehetoas ahju kütmisel moodustuv nn suitsulagi

Jüri-Jaagu rehielamu (Muhu) muuseumi saarte piirkonnas

Eesti Vabaõhumuuseum

Kirjandus

  •  K. Tihase. Eesti talurahva arhitektuur. Tallinn, 1974
  • Suitsutare. Tallinn, 1976
  • T. Habicht. Rahvapärane arhitektuur. Tallinn,1977
  • Vabaõhumuuseum – ideest tegudeni. Tallinn, 1996
  • Maaehitised Eesti Vabaõhumuuseumis. Tallinn, 1997
  • Suitsutare, 2. Tallinn, 2000
  • Suitsutare, 3. Tallinn, 2002

EE12; muudetud 2011