Eestis algas maaviljelus 2500. aasta paiku eKr. Pronksiaja II poolel kujunes peamiseks elatusalaks karjakasvatus. Elatuslisa andsid maaviljelus (kõplapõllundus), küttimine ja kalapüük. Majanduse areng kiirenes, kui Eestisse jõudsid rauast tööriistad, aga eriti pärast seda, kui kohapeal õpiti ise rauda sulatama (umbes 2000 aastat tagasi). Metallist tööriistade kasutuselevõtt soodustas põllumajanduse arengut. Viljeluse alla võeti järjest uusi alasid ning sellega seoses toimus ulatuslik sisekolonisatsioon. Põldude rajamine muutis elanikud paiksemaks. Levisid alepõllundus ja söödiviljelus. Vanemal rauaajal muutus põlluharimine koos karjakasvatusega elanike peamiseks elatusalaks. Sellega kaasnes rahvastiku kasv ja asustuse laienemine. Keskmisel rauaajal põhjustasid Eesti aladele korraldatud sõjaretked majanduse languse, kaitseks hakati ehitama linnuseid. Muinasaja lõppjärgus (9. sajandist) jõudis majandus uuesti tõusuteele. Jõudsalt arenesid maaharimine ja karjakasvatus. Muinasaja talud asetsesid enamasti rühmiti, külades. Talumajapidamise keskmine suurus oli arvatavasti 7–8 inimest. Künnipõllunduse arengule aitas kaasa rauast teraga ader, mis võeti kasutusele 7.–8. sajandi paiku. Algul kasvatati peamiselt otra, 11. sajandist viljeldi üha rohkem talirukist, mille kasvatamisega hakkas senise kaheväljasüsteemi kõrval levima kolmeväljasüsteem. Põllukultuuridena kasvatati ka kaera, kaunvilju ja kiutaimi. Loomapidamises kasvatati veiseid, hobuseid, lambaid, kitsi, sigu ja kanu. Maaharimine koos karjakasvatamisega oli talumajapidamise eksisteerimise põhialus. Oma osa oli ka küttimisel, kalapüügil ja metsmesindusel. Tegevuse kõrvalharud olid kaubitsemine, eriti Saaremaal ja mandri rannikualadel, ning käsitöö. Keskajal jäid põlluharimise viisid ja tööriistad endiseks, kaubandus ja meresõit koondusid linnakodanike kätte.

Esimesed andmed kaubavahetusest naabritega pärinevad mesoliitikumist. Pronksiajal muutus tihedamaks kaupade vahetamine Kesk-Rootsi, Ojamaa ja Lõuna-Soomega. Rauaaja alguses elavnes suhtlemine idanaabritega. Keskmisel rauaajal suundus elanike kaubandushuvi Rooma impeeriumi aladele. Kaubeldi esmajoones balti hõimude vahendusel. Järgmiste sajandite jooksul kujunes Eestist ida ja lääne vahelise kaubanduse transiitmaa. Kaubanduse osatähtsus majanduselus hakkas tõusma 12. sajandil seoses kaubavahetuse elavnemisega kogu Euroopas. Läänest toodi Eestisse hõbedat, pronksi, rauda, soola, relvi, peenemaid riidesorte ja luksuskaupa, vastu viidi karusnahku ja vaha. Kauba hinda arvestati hõbeda kaalu järgi.

Käsitöö alal jäi keskajani valitsevaks kodune külakäsitöö. Muinasaja lõpul kujunesid hinnatud käsitöömeistrid, kes olid keskendunud kindla toote valmistamisele. Nad elasid liiklusteede sõlmpunktides paiknevates linnustes ja asulates, mis olid ühtlasi kaubitsemiskohad. Seal elas rohkem rahvast, kergem oli hankida tooret ja oma tooteid müüa. Suuremates linnustes töötasid oma käsitöömeistrid – sepad, pottsepad, puusepad, pronksivalajad jt. Enamikust suurematest linnustest arenesid hiljem linnad.

Keskajal eraldus käsitöö põllumajandusest ja muutus iseseisvaks majandusharuks. Linnakäsitöölised koondusid erialade järgi ametitesse ehk tsunftidesse. Tallinnas oli oma kutseühing näiteks kivi- ja kujuraiduritel, seppadel, kingseppadel, voori- ja veomeestel ning õllekandjatel. Iga tsunft tegutses põhimääruse ehk skraa alusel. Konkurentsi vältimiseks jälgiti rangelt, et väljaspool tsunfte käsitöölisi ei tegutseks. Kaupmehed soetasid endale suuri rikkusi. Üha enam raha koondus väheste rikaste kätte, kes hakkasid vaba raha kõrge intressiga välja laenama. Rahaväljalaenajatest kujunesid pankurid. Pankade teke hõlbustas oluliselt majanduslikku tegevust.

Uute tootmisvormide tekkimisele andsid tõuke 15.–16. sajandi maadeavastused, mille tulemusena kasvas hüppeliselt kaubavahetus. 16. sajandil suurenes Euroopa kaubandus mahult ja väärtuselt nii jõudsasti, et seda sajandit on kirjeldatud kui kaubandusliku revolutsiooni sajandit. 16. sajandi lõpuks oli selge, et tootmise organisatsiooni vanad vormid ei suuda tagada sellist toodangu kasvu, mis rahuldaks kaupade suurenenud nõudlust. Gildid, mis kontrollisid tootmist suuremates linnades, valmistasid tooteid enamasti kohalikule turule ja nõudsid vanade töömeetodite järgimist. Võimude püüdlusi reguleerida gildide tegevust ja kehtestada üldisi tootmisstandardeid ei saatnud edu. Maakäsitöölistel ei olnud raha, et osta suurt kogust toormaterjali; nad polnud ka võimelised käsitsi valmistama suurt kaubavaru, mida müüa kaugematel turgudel. Nii algas jõukate kaupmeeste ja rahameeste ühinemine, et koos organiseerida tootmist ja kaupade turustamist. Enamasti tegutsesid nad tekstiili alal, varustades käsitöölisi (talupoegi) toormaterjaliga ja mõnikord ka tööriistadega ning müües kodus valmistatud toodangut kasudega. Töö paremaks koordineerimiseks ja kontrollimiseks koondati töötegijad keskustesse – nii tekkisid manufaktuurid, mis muutusid 17. sajandil valdavaks. Manufaktuuris oli levinud käsitsitöö, kuid kasutati ka lihtsamaid masinaid, mis töötasid kas inimese, loomade, tuule või vee jõul. Veejõudu rakendati eelkõige (jahu)veskites, kasutades vesiratast. Tehnilise mõtte edasine areng võimaldas vesiratta kaudu rakendatavat veejõudu kasutada üha uutel tootmisaladel: riide vanutamisel, laudade saagimisel, vase tagumisel jm. Eestis tegutsesid vee jõul sae-, villa-, paberi- ja püssirohuveskid. Manufaktuuritööstuse keskuseks kujunes 17. sajandil Narva, mida läbis mitu kaubateed. Narvas tegutsesid tahinööri-, lina- ja kanepiropsimis- ning vasetöötlemismanufaktuur ning sae- ja nahatöötlemisveski. Tallinnas töötas sae- ja nahaveskeid, 1664. aastast ka paberimanufaktuur. Seoses ehitustegevuse laienemisega rajati 17. sajandil järjest rohkem telliselööve ja lubjapõletusahje. Tihenes jahuveskite võrk, alustati viinapõletamist.

Tööstusrevolutsioonist I maailmasõja lõpuni

Kreenholmi Manufaktuur (1860. aastad)

Uute masinate ja aurujõu kasutusele võtmine võimaldas 18. sajandil siirduda kaupade masstootmisele. Seda soodustasid valgustusaja vaimne õhkkond ja huvi teaduse arendamise vastu. Tööstusrevolutsiooni edusamme oli märgata eelkõige Inglismaal. 19. sajandil muutus vabrikutööstus kogu Euroopas domineerivaks. Venemaa oli viimaseid riike, kus 19. sajandi keskel algas industrialiseerimine. Samal ajal algas üleminek manufaktuurselt tootmiselt kapitalistlikule suurtootmisele ka Venemaa koosseisus oleval Eesti alal. Esimene tööstuslik osaühing Kreenholmi Puuvillamanufaktuur rajati 1857. Esialgu polnud ettevõte täielikult mehhaniseeritud, üle 200 kangru töötas käsitelgedel. Järk-järgult asendati käsiteljed mehaanilistega. Soodsa geograafilise asendi, Venemaa siseturukonjunktuuri ning tehniliste uuenduste toel laiendas Kreenholm oma tegevust ning sai 19. sajandi lõpul üheks Venemaa suurimaks kergetööstusettevõtteks. 1870 avati liiklemiseks Balti raudtee, mis algas Paldiskist ning suundus läbi Tallinna ja Narva Peterburi–Moskva liinil asuva Tosno jaamani. Ühendus Moskva teega võimaldas tihendada Eesti ala majanduslikke sidemeid Vene sisekubermangudega. See andis tõuke põllumajanduse elavnemisele ja vabrikutööstuse arengule, suurendades tootmisvahendite ja tarbekaupade nõudlust ja tööjõu liikumist. Raudtee-ehitus ja muutused põllumajanduses olid aluseks masinaehituse, metalli-, ehitusmaterjali- ja keemiatööstuse tekkele ja arenemisele ning peamiselt toiduaine-, tekstiili- ja puidutööstuse laienemisele. Tööstuse areng kiirenes märkimisväärselt 1890. aastail, kui rakendati hoogsalt rahandusminister krahv Sergei Witte Venemaa tööstuse arenguprogrammi. Neil aastail rajasid Peterburi, Moskva ja kohalikud baltisaksa äri- ja raharingkonnad koos välisinvestoritega Eesti territooriumile mitu suurt aktsiaettevõtet: vagunitehase Dvigatel (1898), elektromehaanikatehase Volta (1899), Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabriku (1898), tselluloosivabriku Waldhof (1898), tsemenditehase Asserin (1899) jmt. Rekonstrueerimise tulemusena muutusid suurettevõtteiks A. M. Lutheri vineeri- ja mööblivabrik (asutatud 1883), E. Osse ja Ko tselluloosivabrik (1893), E. Johansoni paberivabrik (1887), F. Wiegandi (1859) ja F. Krulli (1865) masinatehas, Narva kalevi- (1819) ja linavabrik (1851), Kunda tsemendivabrik (1870) jmt. Vahetult enne I maailmasõda rajati Tallinnasse riiklike tellimuste täitmiseks väliskapitali osalusega kolm suurt laevatehast – Vene-Balti (1912), Bekkeri (1912) ja Noblessner (1913).

1890. aastail muutusid valitsevaks kapitalistliku tootmise uued organisatsioonilised vormid – aktsiaselts ja osaühing. Sellega kaasnesid kaasaegse tehnoloogia ja seadmete kasutuselevõtmiseks tehtavate investeeringute suurenemine, ettevõtete juhtimise paranemine, tööliste arvu suurenemine ja toodangu tõus.

Tööstust iseloomustas tootmise ja tööjõu kõrge kontsentratsioon. 1900. aastal oli 500 ja enama töölisega ettevõtteid 9 (3% tööstusettevõtete üldarvust), kuid nad andsid tööd 66%-le vabrikutöölistest (22 000). 1913 oli selliseid ettevõtteid 15 (7% ettevõtete üldarvust) ning neis töötas ligi ²/₃ kõigist tööstustöölistest (42 000). Ainuüksi Kreenholmi Manufaktuuris töötas üle 10 000 töölise. Suurtööstus paiknes põhiliselt Narvas ja Tallinnas, mõlemad olid tähtsad sadamalinnad ja raudteejaamad. Teistes linnades oli ülekaalus väiketootmine. Linnade kõrval omandasid järjest suurema tähtsuse sellised tööstusasulad nagu Sindi, Kärdla ja Kunda.

Enamikul suurtööstusettevõtteil, mis rahuldasid ülevenemaalise tööjaotuse raames Venemaa siseturu nõudlust, oli side kohaliku turuga nõrk või puudus üldse. Eesti ala varustasid tarbekaupadega omamaise väike- ja kesktööstuse ning käsitöönduse kõrval Riia ja Peterburi ettevõtted ning välisfirmad.

Määravat osa suurtööstuse rajamisel etendas Eesti geopoliitiline asend. Sadamad (Tallinn, Narva, Pärnu) olid raudtee kaudu ühendatud Peterburi, Moskva ja Kesk-Venemaa tööstusrajoonidega ning seetõttu toimus nende kaudu märkimisväärne osa Venemaa väliskaubandusest. Eesti sadamad olid eelkõige impordisadamad. Sisse veeti peamiselt puuvilla, kivisütt, koksi, põllutöömasinaid, tööstusseadmeid, rauda, terast ja väetisi, välja peamiselt teravilja, piiritust ja puitu. Kuna läbi Eesti toimus oluline osa ida-lääne transiidist, siis rajati siia imporditava ja ka eksporditava tooraine (metsamaterjali, vilja) töötlemise ettevõtteid, sisustati need importmasinatega ja kütusena kasutati põhiliselt Inglismaalt sisseveetud kivisütt. Nii oli tootmine Eestis tulusam kui Sise-Venemaal, sest hoiti kokku veokulusid. Toodangu müümise seisukohast oli tähtis Peterburi lähedus. Eestis oli maata talurahvana olemas ka odav, kuid suhteliselt haritud, kirjutamis- ja lugemisoskusega tööjõud tööstuse jaoks. Lisaks neile tegureile aitas ka tsaarivalitsuse tööstust kaitsev tollipoliitika meelitada Eesti alale välisinvestoreid. 1914 moodustas Saksa, Prantsuse-Belgia ja Inglise kapital 28% tööstusettevõtete põhikapitalist. Välisinvestorite huviobjektiks olid peamiselt tekstiili-, tselluloosi-, vineeri- ja õlletööstus.

Vene-Balti Seltsi Tallinna Laevatehas

1890–1913 toimus tööstuse struktuuris hulk muutusi. 1890. aastate alguses olid Eesti kuus tähtsaimat tööstusharu tekstiili-, metalli- ja masina-, puidu-, mineraalainete töötlemise, toiduaine- ning paberi- ja tselluloositööstus. Tekstiilitööstus andis 84% tööstustoodangust. Järgmise 10 aasta jooksul oli tekstiilitööstuse kasv teiste tööstusharude kasvust aeglasem, seetõttu vähenes tema osatähtsus tööstustoodangu struktuuris aastaks 1900 53%-ni. Metallitööstuse areng oli väga kiire ja tema osatähtsus kasvas 21%-ni. Toiduainetööstus tõusis kolmandaks, jättes selja taha puidutööstuse. Paberitööstuse osakaal suurenes 4%-ni, ehitusmaterjalitööstuse osatähtsus oli endiselt 3%.

Vaatamata sellele, et 1913 langes tekstiilitööstuse osatähtsus veelgi, valmistas ta 36% tööstustoodangust ning andis tööd 41%-le tööstustöölistest, hoides endiselt mõlema näitaja osas esikohta. Tähtsaim tootmisharu, puuvillatööstus, valmistas ülevenemaalise tööjaotuse raames puuvillast lõnga Łódźi piirkonna tekstiiliettevõtete ning toorriiet Peterburi ja Moskva sitsivabrikute tarvis. Eesti puuvillatööstuse osakaal ülevenemaalises puuvillatööstuses suurenes pidevalt. 1900. aastal andsid Kreenholmi Puuvillamanufaktuur ja Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabrik 4,6% Venemaa puuvillase lõnga ja 1,3% puuvillase riide kogutoodangust, kuid 1910 olid vastavad näitajad 5,4 ja 2,5%. Üle 1 miljoni mehelise Vene armee pidev vajadus mundrite ja tekkide, telkide ja sõjaväevarustuse pakkekottide järele tagas Eesti kalevi-, puuvilla- ja linatööstuse toodangule kindla turu. Uue tekstiilitööstuse haruna alustati Eestis 20. sajandi algul kunstsiidriide tootmist. 1912–13 ehitati Hiiumaale Kõrgessaare mõisa Prantsuse ja Inglise kapitaliga tööd alustanud kunstsiidriide ketramis- ja kudumisvabrik „La Viscosa”, millest pidi kujunema 700–800 töölisega suurettevõte. Rinde lähenedes ettevõte 1915 evakueeriti ja selle tootmisharu areng katkes.

Metalli- ja masinatööstus suutis säilitada 19-protsendilise osakaaluga teise koha, vaatamata 20. sajandi alguses toimunud seisakule. Selle tootmisharu ettevõtted (F. Krulli ja Wiegandi masinatehas, Volta elektromehaanikatehas, Dvigateli vagunitehas, Vene-Balti laevatehas jt) valmistasid põllutööriistu ja -masinaid, meiereide, saeveskite ja piiritusvabrikute seadmeid, kanalisatsiooni- ja veetorusid, külmutusseadmeid, aurukatlaid, naftamootoreid, kauba- ja reisivaguneid, allveelaevu, elektriaparaate ja -masinaid.

Kiiresti arenes 20. sajandi algul paberi- ja tselluloositööstus, mis 1913 oli tööstustoodangu mahult kolmandal kohal. Seoses paberi nõudluse suurenemise ja tekstiilitooraine asemel tselluloosi kasutuselevõtmisega rajati lisaks olemasolevatele tehastele Pärnusse Saksa kapitaliga tselluloositehas Waldhof, mis alustas tööd 1900. aasta lõpul.

Puidutööstuse osatähtsus toodangu struktuuris oli sajandi algusega võrreldes küll suurenenud, kuid 1-protsendiline tõus jättis ta viiendale kohale. Rohkete saeveskite hulgas oli ainukeseks suurettevõtteks as. A. M. Luther, mis ühena vähestest Eesti ettevõtetest oma toodangut eksportis. Mineraalainete töötlemise tööstus, mida esindasid AS „Port Kunda” ja AS-i „Asserin” tsemenditehas, Tamsalu ja Rakke lubjatehas, hulk tellisetehaseid ja klaasivabrikuid, oli oma 6-protsendilise osatähtsusega endiselt kuuendal kohal.

Tervikuna oli enne I maailmasõda majanduslikult aktiivsest elanikkonnast 63% hõivatud põllumajanduses, 15% tööstuses ja 22% teistes majandusharudes (sides, transpordis, teeninduses). Hoolimata kiirest industrialiseerimisest 19. sajandi lõpul, jäi Eesti ala põhiliselt agraarseks.

I maailmasõja aastail töötasid vabrikud ja tehased valitsuse sõjaliste tellimuste täitmiseks. 1917. aasta sügisel, rinde lähenedes, evakueeriti paljude metallitehaste (AS-de Volta, Vene-Balti, Bekker, Noblessner, F. Krull, Dvigatel jt) seadmed Venemaa sisekubermangudesse. Juba varem (1915) olid sakslaste dessandi kartusel demonteeritud ja evakueeritud Kuressaares, Kõrgessaares ning Pärnus asunud naha-, tekstiili- ja tselluloosivabrikute seadmed. Tööstuse varustamine toorme ja kütusega muutus järjest korrapäratumaks, sest nende sissevedu välismaalt oli katkenud, Venemaa raudteed aga olid koormatud sõjaliste veostega. 1917. aasta oktoobris võimu haaranud enamlaste natsionaliseerimispoliitika ja 1918. aasta veebruaris Eesti okupeerinud Saksa võimude rekvireerimispoliitika mõjusid tööstusele halvavalt. Hulk ettevõtteid seisis, ülejäänud töötasid lühendatud tööajaga, sõltuvalt nende käsutuses olevast toorme- ja kütusevarust.

Majanduse areng Eesti iseseisvusajal

Türi Paberi- ja Puupapivabrik

Eesti iseseisvumisega 1918. aasta veebruaris muutus majanduskeskkond oluliselt, loodetud majandussuhete taastamine Venemaaga ebaõnnestus, sest Vene turu ostujõud oli väike ja kogu väliskaubandus riigi range kontrolli all. Tsaariaegsed tööstusettevõtted olid liiga suured, et toota vaid siseturu tarbeks. Maailmaturul oli sõjajärgsetel aastatel toimunud nõudluses oluline nihe kvaliteedi suunas. Tööstuses tuli teha ümberkorraldusi, et varustada siseturgu ja olla välisturul võistlusvõimeline.

1918–24 oli tööstuse jaoks otsingute, kohanemise ja rekonstrueerimise ajajärk. Tsaariaegne metalli- ja keemiatööstus ei suutnud uue majanduskeskkonnaga kohaneda ja varises kokku. Teistest kiiremini suutis uueneda tekstiili- ja paberitööstus. Samal ajal rajatiEestis hulk uusi siseturu jaoks töötavaid ettevõtteid. Erinevalt tsaariajast, mil ehitati suuri ettevõtteid, olid 1920. aastate algul nende ruumides tegevust alustanud tööstusettevõtted väikesed, ligi ³/₄ neist andis tööd 20–50 töölisele.

Ettevõtluse hoogustumise ja aktiivse investeerimise tulemusena oli tööstus 1920. aastate keskpaigaks stabiliseerunud ning arenes tõusu suunas, saavutades 1928. aastal sõjajärgse kõrgseisu. Tööstuse rekonstrueerimine ja moderniseerimine sai teoks peamiselt välisinvesteeringute abil. Kõige tähtsam tööstuse arengumootor oli eksport, mida 1920. aastate II poolel soodustasid maailmaturu kõrged hinnad ja kaubanduslepingute sõlmimine enamsoodustuse põhimõttel.

1920. aastail oli endiselt esikohal tekstiilitööstus, andes 20–22% tööstustoodangust. Suurim tekstiilitööstuse haru oli puuvillatööstus, kus olid esikohal tootmise restruktureerinud Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabrik ja Kreenholmi Puuvillasaaduste Manufaktuur. Tsaariaegses Eestis puudus puuvillavabrikute omavaheline konkurents, sest Venemaa turul jätkus ruumi mõlemale, Eesti Vabariigi väikesel siseturul olid need kaks ettevõtet aga rivaalid, kuigi Kreenholmis oli rakendatud vaid ¹/₃ tootmisvõimsusest. Olukord muutus 1928, kui puuvilla töötlevad suurettevõtted leppisid kokku siseturu jaotamises ning rajasid partneritena Riiga ja Klaipėdasse puuvillakudumisvabrikud, mis sisustati suures osas Kreenholmi jõude seisvate masinatega. Kahe suurima puuvillavabriku tegevusega seondus mitme väiksema riidekudumisvabriku asutamine ja isegi uute tootmisharude – niidi-, trikotaaži-, suka-, kinda-, kardina-, paela- ja pitsitööstuse – tekkimine. Turule tulid laias värvigammas ja sortimendis tekstiiltooted.

Toidu- ja maitseainetööstus kasvas teiseks tähtsaimaks tööstusharuks, andes 16–22% tööstuse kogutoodangust. Tavapäraste tootmisharude – jahu-, leiva-, pärmi-, vorsti-, kalakonservi-, õlle- ja piiritustööstuse – kõrvale kerkis maiustustetööstus, mis seni oli eksisteerinud käsitööndusena, sellel alal kujunes suurimaks ettevõtteks vendade Karl ja Kolla Vellneri kompveki- ja šokolaadivabrik „Kawe” (nüüdse „Kalevi” eelkäija), mille toodang jõudis 1925. aastal välisturule. Eesti ettevõtted hakkasid valmistama kunstvõid (margariini), makarone ja nuudleid, tubakasaadusi, likööre ja napse.

Kahele suurimale tööstusharule järgnesid paberi- ja tselluloosi-, täielikult uuenenud metalli- ja masina- ning ehitusmaterjalitööstus. Kõrvu töötleva tööstusega arenesid edukalt nii eraviisiline kui ka riiklik põlevkivi- ja turbatööstus, mis varustas vabrikuid ja tehaseid ning raudteed kütusega. Põlevkiviõlitööstus tekkis peaaegu ühel ajal põlevkivitööstusega, esimene suurem katsetehas ehitati 1921 Kohtlasse, 1924 ehitati samasse õlivabrik.

Kehra Tselluloosi- ja Paberikombinaat

Rajati riiklikud AS-d Telliskivi Tehased, Kehra sulfaattselluloositehas, Tootsi briketitehas ja Maardu fosforiiditehas. Metsamaterjali töötlemine ja turustamine koondati riikliku AS-i Eesti Metsatööstus ning ehitusmaterjalide müük siseturul riikliku kaubandusühingu Ehituskivi kätte. Riik ei tegutsenud üksnes loodusvarade kasutamise, vaid ka metallitööstuse alal. Riigi Sadamatehased tegid laevaremonditöid, valmistasid raadiosaate- ja -vastuvõtujaamu, turbalõikusmasinaid, sildkraanasid, koppsüvendajaid, trammi- ja rongivaguneid, neete, polte, mutreid jms. Sõjaministeeriumi alluvuses olev Arsenal valmistas relvi ja sidevarustust sõjaväele, aga ka eratellimusel rahakaste, hobuserakmete metallosi, telefoniosi jm. 1937 omandas valitsus Eesti Dvigateli aktsiad. Kõigi riigiasutuste rahastamiseks ja vabade summade otstarbekamaks kasutamiseks asutati 1938 pangakeskus AS Keskkassa ja riigiettevõtete tegevuse kooskõlastamiseks ning majanduse üldküsimuste arutamiseks ja lahendamiseks Riigi Majanduskomitee.

Tootmisvahendite tööstuse forsseeritud arendamise tulemusena kasvas tööstustoodang 1930. aastate II poolel väga kiiresti. Tööstuse ekstensiivne arendamine, laiaulatuslik ehitustegevus ja uudismaade intensiivne ülesharimine tõid kaasa tööjõupuuduse tekke. Seda püüti leevendada tööliste palkamisega Poolast ja Leedust ning eelkõige tootmise ratsionaliseerimisega.

Vaatamata loodusvarade kasutamisega seonduvate tööstusharude kiirele kasvutempole andsid tekstiili- ja toiduainetööstus 1939 endiselt kõige suurema osa tööstustoodangust, vastavalt 25 ja 15%. Märgatavaid edusamme tegi põlevkiviõli- ja kunstsarvetööstus, see viis keemiatööstuse toodangumahult (12%) kolmandale kohale. Järgnesid metalli- ja masina- ning põlevkivitööstus.

1930. aastail müüdi tööstustoodangut esmajärjekorras siseturul, sest välisturg oli eelkõige kõrgete tollibarjääride tõttu ahenenud. Välja veeti 20–25% suurtööstuse toodangust. Tähtsaimateks eksportkaupadeks olid muutunud tselluloos ja paber, jättes selja taha tekstiil- ning puidutooted. Eksportkaupade hulka kuulusid ka põlevkiviõli, bensiin, kunstsarv, tsement, tikud, klaas ja telliskivid.

Laenupoliitika

Valitsus toetas iseseisvuse esimestel aastatel tööstust laenupoliitikaga. See tulenes kapitalituru vaesusest ning rajanes lootusel taastada majandussuhted Venemaaga. Odavaprotsendilist riiklikku laenu anti suures ulatuses, pööramata tähelepanu ettevõtete majanduslikule olukorrale ja laenude tagasinõudmisele. Kuna Venemaa turg jäi suletuks ja tee Lääne turgudele oli sillutamata, viis nn lahtiste kraanide poliitika enamiku laenude kinnikülmumisele ning lõppkokkuvõttes rahanduskriisini. 1924 toimus valitsuse laenupoliitikas pööre: tööstusettevõtetele antavaid riiklikke krediite vähendati, tõsteti laenuprotsenti ja alustati võlgade sissenõudmist. 1925–29 tööstusesse investeeritud 20 miljonit krooni oli valdavalt kohalik erakapital ja väliskapital. Välisinvestorite huvi Eesti tööstuse vastu suurendas 1925. aastal Rahvasteliidu Finantskomitee antud positiivne hinnang Eesti majanduse kohta. 1926. aasta alguseks oli Eesti majandusse investeeritud uut väliskapitali aktsiakapitalina ning lühi- ja pikaajaliste laenudena 3,7 miljonit Suurbritannia naelsterlingit, sellest enamik (2,4 miljonit) tööstusesse. Ligi 70% väliskapitalist tuli Suurbritanniast, kes peale tekstiili-, vineeri- ja õlletööstusesse tehtud investeeringute tegi kapitalimahutusi ka naha-, metalli- ja paberitööstusesse. Hinnangu järgi moodustas Eesti iseseisvuse ajajärgul tööstusesse mahutatud väliskapital aktsiakapitalina ning pika- ja lühiajaliste laenudena 1932. aasta alguses 20 miljonit krooni, millest ⁴/₅ oli K. Scheeli panga kaudu investeeritud põlevkivi-, paberi- ja tselluloositööstusesse, ning 1934. aasta lõpul 30–40 miljonit krooni, mis oli 12–16% tööstuse kogukapitalist. Valitsuse investeerimispoliitika elavnes uuesti kriisijärgsetel aastatel. Selle aluseks oli ideoloogia, et uut kriisi (midagi sellist oodati 1930. aastate lõpuks) saab ära hoida vaid kriisidele vastupidav kohalikel loodusvarudel põhinev töömahukas tööstus, mis tagaks maksimaalse tööhõive ega sõltuks välismõjutustest.

Tööstuse kiire arendamise ajal 1930. aastate II poolel kaasasid väliskapitali oma tegevusse ühesuguse eduga nii riigi- kui ka eraettevõtted. 1. I 1939 oli tööstusettevõtetel lühiajalist välisvõlga põhiliselt kaubalaenuna 43,3 miljonit krooni ning pikaajalisi kohustusi, mille tagasimaksmist tuli alustada 1940. aastal, 21,5 miljonit krooni Peamisteks laenuandjateks olid Suurbritannia, Saksamaa ja Holland. Suurim võlglane oli põlevkivitööstus, mille võlg Saksamaale, Suurbritanniale, Hollandile ja Rootsile ulatus 17,6 miljoni kroonini. See moodustas 41% tööstusettevõtetel lasuvast välisvõlast.

Tollipoliitika

Eesti valitsus soodustas tööstuse arengut ka tollipoliitikaga. Pärast sõjaolukorrast johtuva litsentsisüsteemi kaotamist kehtestati 1924 kõrged tollid sisseveetavatele tööstuskaupadele, et kaitsta kodumaist tööstust välismaise konkurentsi eest. Samal ajal jäid tööstusliku toorme tollid madalaks, sest ligi pool vajaminevast toorainest tuli importida. Kuna Eesti masinatööstus ei suutnud toota tööstusele vajalikke seadmeid, jäi tööstuslike masinate ja seadmete sissevedu peaaegu tollivabaks. Sellise poliitikaga loodeti vähendada tootmiskulusid ja suurendada riigi konkurentsivõimet.

Majanduskriisi aastail, kui ekspordivõimalused vähenesid, tõsteti kodumaisele tööstusele siseturu kindlustamiseks importkaupade tolle veelgi. Tekstiilkaupade puhul tähendas see sisuliselt keelutolle. Eesti tööstuse kaitse poliitika, mis jätkus 1930. aastate II poolel, ei olnud erandlik, protektsionism ja isevarustamine valitsesid tollal peaaegu kõigi riikide majanduspoliitikas.

Tööstuse osakaaluks Eesti kogutoodangus hinnati 1920. aastate lõpul 19%, 1930. aastate lõpuks oli see kasvanud 32%-ni. Endiselt oli valitsev tegevusala põllumajandus ja see majandusharu andis ka valdava osa rahvatulust.

EE 11, 2002 (Maie Pihlamägi)