Eesti annekteerimisega ja inkorporeerimisega NSV Liidu koosseisu 1940 kaasnesid olulised muutused majanduses. Seni valdavalt turgude juhitud, Euroopale orienteeritud majandus asendati plaanimajandusega, kusjuures see plaanimajandus oli suunatud NSV Liidu poliitiliste ja majanduslike eesmärkide saavutamisele, mis sageli olid vastuolus Eesti kohalike huvidega. Valdavalt viie aasta peale koostatud plaanid (nn viisaastakud) jäid peamiselt propagandistlikeks ning agiteerivateks kampaaniateks ega kujunenud majanduselu korraldavaks aluseks.

Kaotati eraomandus, inimestele kuulunud varad ja ettevõtted riigistati (eksproprieeriti, natsionaliseeriti). Vahetult pärast II maailmasõda (1944–47) teostati maareform ja alustati põllumajanduse kollektiviseerimist (formaalset ühistulisele vormile tuginevate kolhooside ja riigimajandite – sovhooside – moodustamist). Paljud endised omanikud ja ettevõtete juhid kas vahistati, saadeti asumisele (Siberisse) või põgenesid (peamiselt Rootsi ja Saksamaale) enne Nõukogude vägede naasmist Eestisse 1944.

II maailmasõjas kandis Eesti majandus suuri kaotusi. Paljud Tallinna, Tartu ja Narva tööstusettevõtted olid sõja järel varemeis. Põllumajanduse kogutoodang moodustas 1945 vaid 60% 1940. aasta tasemest. 1940. aastate II poolel algas Eesti majanduse pingeline ümberkujundamine, millel kogu NSV Liidu üldiste majanduslike eesmärkide kõrval oli ka poliitilisi eesmärke.

Rohked sõjajärgsed investeeringud Eesti majandusse, tööstusettevõtete taastamine ja rajamine teenisid ka propagandistlikke eesmärke: pidid näitama teiste NSV Liidu vabariikide abi Balti riikide sõjast räsitud majanduse taastamisel. NSV Liidu hõivatud maa-alade ümberkujundamiseks vastavalt Moskva keskvõimude kavadele kasutati pärast sõda ka läbi Balti riikide sadamate (Saksamaalt, Soomest jm) reparatsioonidena saabuvaid tehnilisi vahendeid ja tööstussisseseadet. Rohkete investeeringutega, eeskätt tööstusse, tekitati Eestis ligi 50 aastat kestnud tööjõu defitsiit, mis soosis tööjõu sissevoolu peamiselt Venemaalt, Valgevenest ja Ukrainast. Ettevõtete juhtkonnad komplekteeriti valdavalt migrantidega  (kohalik juhtivpersonal oli kas küüditatud või osaliselt emigreerunud), see kindlustas Moskva keskvõimule parema kontrolli Eestis toimuva üle. Nn industrialiseerimise kampaania täitis ilmselt suurel määral ka venestamiseesmärki.

Juba 1948 läks käiku Kohtla-Järve gaasitehas, mis hakkas varustama gaasiga ka Leningradi. 1949 valmis Kohtla-Järve soojuselektrijaam. Need olid esimesed ulatuslikumad, suuresti looduskeskkonda kahjustavad sammud Eesti põlevkivivaru kasutamisel kogu NSV Liidus.

1950. aastad

Eesti majanduses iseloomustas pärast sõda alustatud ümberkujunduste lõpuleviimine. Põllumajanduses toimus esialgu väikestena moodustatud kolhooside ja sovhooside ühinemine ja algas põllumajandusliku tootmise kontsentreerumine. 1940. aastate lõpu 2898 ühismajandist oli 1958 liitumise tulemusena järel 805 ja 1980. aastate lõpus ligikaudu 300. Energeetika suurehitus oli Balti soojuselektrijaam, mis hakkas voolu andma 1959 (lõplikult valmis 1966). Endistest töökodadest arendati mitu üleliidulisi vajadusi rahuldavat suurettevõtet – Tallinna Elavhõbealaldite Tehas NSV Liidu raudtee varustamiseks alalditega ja hiljem elektroonikadetailide tehaseks ümberkujundatud Pöögelmanni-nimeline Elektrotehnika Tehas, Võru Gaasianalüsaatorite Tehas, Rõngu ja Puurmanni elektrotehnikatehased jm. Nende investeeringute tulemusena saavutas Eesti 1940. aastate II poolel defitsiidis olnud väliskaubandusbilanss tasakaalu. Osa vastutust nn üleindustrialiseerimise, tööjõu liiase sissevoolu, rahvastiku struktuuri muutuse ning selle tagajärjel hiljem tekkinud etniliste ja sotsiaalsete pingete tekitamise eest langeb ka kohalikele juhtidele.

1960. aastad

1960. aastaid iseloomustasid kogu NSV Liidu majanduses toimunud muutused. 1950. aastate lõpu ja 1960. aastate alguse majanduskasvu pidurdumise järel siirduti 1965 taas majandusharulisele juhtimisele ning vahepeal liiduvabariikides eksisteerinud rahvamajanduse nõukogud (ka ENSV Rahvamajanduse Nõukogu) kaotati. Enamik suuremaid ettevõtteid allutati otse üleliidulistele ministeeriumidele ja kohalike võimude osa oma territooriumil oleva majanduse juhtimises kahanes. Samal ajal asuti propageerima ettevõtete isemajandamist, mis küll tõstis nende huvi tootmistulemuste vastu, kuid mõningane iseregulatsioon pakkumispoolel ei taganud vastavust nõudlusele keskusest kindlaksmääratud ja selgelt mittetasakaaluliste hindade tõttu. Endiselt jäi majandust juhtima peamiselt tsentraalne (ja tarbijaist ning nende vajadustest üha kaugemale jääv) plaan. Pakkumise ja nõudluse disproportsioonide ületamiseks rakendati hiljem täiendavaid halduslikke meetmeid ja kahandati isemajandamise osa ettevõtete majandustegevuse korraldamisel.

Enamiku 1960. aastate kestel oli Eesti väliskaubandusbilanss tasakaalus, kuid nagu kogu kõnealuse ajavahemiku jooksul piirdus väliskaubandus pms. ostuga teistest NSV Liidu osadest ja müügiga neile.

1970. aastad

1970. aastatele oli iseloomulik vastuolude süvenemine ettevõtete ja kogu ühiskonna huvide vahel. Ettevõtete majandustegevuse hindamiseks võeti kasutusele lisandväärtuse (ka töötlemismaksumuse) mõiste, et kahandada kogutoodangu maksimeerimises (vahetarimise suurendamise kaudu) peituvat ressursside raiskamise motivatsiooni. Viisaastakute propagandistlik eesmärk oli tõsta nii töö tõhusust kui ka toodangu kvaliteeti, koostati ka ulatuslikke teaduse ja tehnika progressi kompleksprogramme. Kuid märkimisväärset edu ei saavutatud. Majandusareng jäi endiselt ekstensiivseks, kasvutempo aeglustus, Eesti väliskaubandusbilanss kaldus defitsiiti. Kasvas looduskeskkonna koormus.

1980. aastaks jõudis põlevkivi kaevandamine Eestis 31,3 miljoni tonnini. Põhiosa sellest kulus elektrienergia tootmiseks (kokku 19 000 GWh), millest omakorda ligi kaks kolmandikku (11 000 GWh) eksporditi teistesse NSV Liidu piirkondadesse. Märkimisväärsete keskkonnakahjustuste hinnaga toodeti ligi 270 000 t mineraalväetisi (toimeaineks ümberarvestatult). Masinate ja seadmete osas jõudis vahelduvvoolumootorite tootmine 309 000-ni, ekskavaatorite tootmine 2250-ni jne.

1970. aastate lõpuks ja 1980. aastate alguseks saavutati paljude toodete valmistamisel mahud, mis mitu korda ületasid näiteks 2000. aasta reaalsete turgude nõudluse. Mitmete Eesti majanduse 1970. aastate lõpu jaoks iseloomulike toodete (väetiste, ekskavaatorite jm) valmistamine on sajandivahetuseks täielikult lõppenud. See oli arvatavasti NSV Liidu majandusele orienteerituse kõrgeim tase Eestis.

1980. aastad

1980. aastatele oli iseloomulik NSV Liidu ekstensiivse majandusarengu ideoloogia ning elanike igapäevaste vajaduste ja kuhjuvate sotsiaalsete pingete vastuolude kasvav tunnetamine. Kuigi pärast Gorbatšovi võimuletulekut algatas Moskva keskvalitsus mitu eklektilist reformi (alkoholivastane kampaania, võitlus mittetöiste tulude vastu, eksperimendid tootmiskooperatiivide loomise ning teeninduse vallas), ei suutnud need kahandada ühiskondlikke pingeid. Ühelt poolt oli Eestis kasvamas mure, et eestlased muutuvad oma maal peagi vähemusrahvuseks. Teiselt poolt ähvardas Eestit Moskva võimude kavandatud suure, äärmiselt keskkonnaohtliku ning küsitava majandusliku tulemusega fosforiidikaevanduse rajamine. Selle vastu puhkes algul nn fosforiidisõda, millest aga hiljem sai võitlus suurema otsustamisõiguse saamiseks Eesti tuleviku üle. Kaevandamisvastane võitlus kulmineerus „Isemajandava Eesti” ehk IME kontseptsiooni esitamisega, millest omakorda võrsus 1991 teoks saanud Eesti iseseisva riikluse taastamine. Vastustati ka Muugale sadama rajamist (keskkonnaohud, tööjõu sissevool), kuid see sadam kujunes oluliseks lüliks Eestile hiljem suurt tulu toonud transiidiäris.

Seega oli 1980. aastaile iseloomulik paljude seniste pealesurutud tõekspidamiste avalik ümberhindamine ja tsentraalsele plaanimajandusele alternatiivide otsimine. See protsess lõppes NSV Liidust lahkulöömisega ning iseseisva, turumajandusele suunduva Eesti riigi taastamisega. Koos muutustega majandusorientatsioonis toimusid olulised muutused majanduse struktuuris. Paljude NSV Liidu turule toodangut valmistavate ettevõtete tootmismahud kahanesid, mõni lõpetas tegevuse. 1989 algas aastani 1994 kestnud majanduslangus, mida võib pidada plaanimajanduselt turumajandusele ülemineku struktuurseks šokiks.

Kokkuvõetult iseloomustas Eesti majandust 1940–90 allutatus NSV Liidu poliitilistele, majanduslikele ja sotsiaalsetele eesmärkidele. Majandusarengut juhiti riiklike plaanide abil, turg kui oluline regulaator ei toiminud, puudus era- ja ülekaalutses riiklik omandus. Enamiku Eesti majandusarengu seisukohast olulisi otsuseid tegi keskvõim Moskvas tema enda huve silmas pidades. Ka need vähesed otsused, mida sai teha kohapeal, tuginesid sageli vääratele signaalidele. Nii soosisid kõrged põllumajandussaaduste kokkuostuhinnad suure ja NSV Liidu oludes kasumliku põllumajandussektori teket, odavad kütusehinnad halva soojapidavusega majade ehitamist (ja kütuse raiskamist) ning odavad transpordikulud tuginemist kaugelt sisseveetavaile loodusvarudele. Siiski ei olnud kõik need otsused täiesti valed – oma aja oludes võimaldasid nad saavutada häid tulemusi. Eestit peeti NSV Liidu üheks kõige enam arenenud piirkonnaks ning üheks väliskülastajatele näidatavaks „vaateaknaks”, mille kaudu demonstreerida Nõukogude korra saavutusi. Reaalse turumajanduse oludes vajasid aga paljud 1940.–90. aastate majandusarengu tulemused olulist ümberhindamist ja neil aastail kujunenud majanduse struktuur nõudis põhjalikku ümberkorraldamist, et vastata turumajanduse nõudmistele.

EE 11, 2002 (T. Rajasalu)