Anto, Heino
Heino Anto (Hindrik; 13. X 1882 Rahuste küla, Torgu vald ‒ 13. IX 1955 Tallinn), teatritegelane ja näitekirjanik. Oli aastast 1904 abielus Maimu Antoga. Vanemad talunikud.
Õppis 1893‒98 Kuressaare linnakoolis. Omandas posti- ja telegraafiametniku kutse ning töötas sel alal 1902‒14 ja 1917‒24 (1918‒21 Tallinna peapostkontori ülem, 1921‒24 Eesti Posti peavalitsuse ülema abi). Esimese maailmasõja ajal oli sõjaväeametnik, 1924‒25 ajakirja Meie Turg ja 1926‒39 Kaubandus-Tööstuskoja Teataja toimetaja ning 1925‒26 Riigikogu liige.
Tegutses 1907‒16 (vaheaegadega) dramaturgina ja näitlejana Estonias ning lavastajana karskusseltsi Valvaja ja Lutheri vabriku rahvamaja näitetrupis, oli 1916 Draamateatri asutajaid ning 1918‒24 (postiametniku töö kõrvalt) seal dramaturg ja näitleja, 1917 tegutses Tallinna Tööliste Teatris.
Kirjutanud näidendeid alates 1908, samuti teatriloolise käsitluse „Draamateatri tähelend” (Teater, 1937, numbrid 1, 2 ja 4), tõlkinud vene, saksa ja prantsuse autorite teoseid.
Näidendid
- Üle piiri (1908)
- Kooliõed (1909)
- Põud (1910)
- Uue elu lävel (1911)
- Merepojad (1913)
- Kui torm vaikib (1914)
- Kahe ilma vahel (1918)
- Pärtli peremehe surm (1932)
- Viikingite veri (1936)
- Võõra võimu all (1937)
Lavastusi
- Thoma Kõlblus (1917 Tallinna Tööliste Teatris)
- Halbe Noorus (1918 Draamateatris)
- Bjørnsoni Geograafia ja armastus (1918 Draamateatris)
Osi
- Luka (Gorki Põhjas, 1907)
- Männik (Anzengruberi Südameuss, 1909)
- Arst (Dumas' Kameeliadaam, 1918)
Kirjandus
- K. Kask. Oktoobrirevolutsioonis sündinud teatrid. – Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised (Ühiskonnateaduste seeria) 1964, 4
- O. Kuningas. Kirjanik, kes tõi Saaremaa näitekirjandusse. – Kommunismiehitaja, 26. oktoober 1972
- H. Rebane. Ibsenlikke motiive eesti kirjanduses. Uhke põhjamaine : esseid ja uurimusi Põhjamaade kirjandusest (Collegium litterarum ; 17). Tallinn, 2003
Arhiivimaterjale
- Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, fond T383
ETBL, 2000 (K. Haan); täiendatud 2015