Ado Anderkopp (18. I 1894 Massu vald, Läänemaa – 30. VI 1941 Tallinn), poliitik, ajakirjanik ja sporditegelane.

Lõpetas 1913 Tallinnas Nikolai gümnaasiumi, õppis 1913–17 Petrogradi ülikoolis õigusteadust, lõpetas 1922 eksternina Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Hakkas sportima 1909, võistles peamiselt kergejõustikus ja jalgpallis. Töötas 1916–17 Petrogradis Pealinna Teataja ärijuhina, 1917 Venemaa sise- ja kaubandus-tööstusministeeriumis ning seejärel Viru maakonnavalitsuse sekretärina. Vabadussõja ajal organiseeris Virumaa Kaitseliitu ning osales kaitseväe koondamises ja varustamises. Oli 1919 Asutava Kogu ning Riigikogu I–IV koosseisu liige, Eesti Vabariigi põhiseaduskomisjoni esimees, 1937 Rahvuskogu liige, seaduseelnõude koostajaid. Kuulus 1921–25 Rahvasteliidu Eesti delegatsiooni. Oli Eesti Tööerakonna juhte (1919–40; 1923–29 Tööerakonna keskkomitee esimees), 1921–29 Vaba Maa peatoimetaja, 1923–24 sõjaminister, 1930–33 sise- ja kohtuminister. Rahvasteliidu seltside asutajaid Eestis.

Eesti spordiliikumise juhte: 1920–23 Eesti Spordiliidu, 1933–34 Eesti Spordi Keskliidu esimees ja 1935–37 aseesimees, Eesti Kergejõustiku, Raskejõustiku ja Veespordi Liidu, Jalgpalliliidu ja Eesti Olümpiakomitee (EOK) asutajaid, 1923–40 EOK sekretär, kehalise kasvatuse sihtkapitali abiesimees, 1930–39 Jalgpalliliidu esimees ning 1920–21 ja 1936–40 Tallinna Kalevi esimees. Eesti olümpiameeskonna esindaja 1920 Antwerpenis ja 1936 Berliinis. Oli Eesti Spordilehe esimene toimetaja (1920).

Nõukogude okupatsioonivõimud arreteerisid ta 1940, suri Tallinna vanglas kaks päeva pärast surmamõistmist.

Autasud

• Kotkaristi I klassi teenetemärk (1930)
• Eesti Punase Risti II klassi teenetemärk (1933)
• Valgetähe II klassi teenetemärk (1938)

Välislink

• Ado Anderkopp Eesti biograafilises andmebaasis ISIK

EE 14, 2000