analüütiline filosoofia, ka Oxfordi filosoofia, loogilis-kontseptuaalne analüüs, 20. sajandi Lääne filosoofia juhtivaid suundumusi, hõlmab palju voole ja koolkondi, milles ühtsus ilmneb peamiselt probleemide seadmise, käsitluse stiili ja meetodite tasandil. Peasuunad on loogilise analüüsi filosoofia ja lingvistiline filosoofia. Analüütiline filosoofia taotleb muuta filosoofia „rangeks” ja „argumenteeritud” teadmiseks, kustutada filosoofia ja eriteaduste vahelised piirid. Sai alguse 20. sajandi esimesel poolel, sajandi lõpus kujunes angloameerika ja Põhjamaade ülikoolides valdavaks.

Analüütiline filosoofia peab filosoofilise analüüsi ideaaliks mõtete selget ja loogilist esitust ning väidete argumenteeritud põhjendamist. Tavapäraseit vastandatakse analüütilist filosoofiat nn kontinentaalfilosoofiale (see hõlmab prantsuse ja saksa nüüdisfilosoofia – eksistentsialismi ja strukturalismi). Erinevalt viimasest, mis enamasti tõlgendab ilukirjanduse tekste, tegeleb analüütiline filosoofia teadusega ja tunnustab teadusliku mõtteviisi ratsionaalsust, argumentatiivset rangust ja tõe objektiivsust. Analüütilisele filosoofiale omaseid jooni on rohkem või vähem leida kogu Euroopa filosoofiast selle tekkimisest alates (Sokrates, Platon, Thomas Aquinost, René Descartes, David Hume ja Immanuel Kant). Kitsamas tähenduses on analüütilise filosoofia lähtealuseks Gottlob Frege filosoofia ning Bertrand Russelli, George Edward Moore'i ja Ludwig Wittgensteini varasema ajajärgu (20. sajandi I pool) uurimused, mis käsitlevad keele loogilist strukruuri. Need uurimused tekkisid kui reaktsioon tolle aja filosoofias valdavale psühhologismile ja spekulatiivsele idealistlikule mõtlemisviisile ning panid aluse filosoofilisele meetodile, mille eesmärk ei ole niivõrd keele, kuivõrd keele kaudu väljendatud mõistete ja propositsioonide (väidete) analüüs. Niisugune loogiline atomism lähtub arusaamast, et keele fundamentaalne struktuur ja tegelikkuse struktuur on samasuguses vastavuses nagu pilt ja pildil kujutatu. Analüütilise filosoofia varajase järgu ideed kajastusid tublisti lihtsustatud kujul 1920.–30. aastail tegutsenud Viini ringi loogilises positivismis. Nagu loogiline atomismgi, seadis loogiline positivism eesmärgiks kõikide propositsioonide esitamise fundamentaalses loogilises vormis, kuid lükkas tagasi kui mõttetud (tõeväärtusetud) kõik need laused, mis ei ole loogilised ega verifitseeritavad. Sellest tulenevalt piirdus loogiline positivism teadusliku tunnetuse analüüsi ja spekulatiivse mõtlemise kriitikaga. Pärast Teist maailmasõda tekkis analüütilises filosoofias muutus, mille põhjustasid L. Wittgensteini hilisema ajajärgu ja John Langshaw Austini (1911–60) ideed, mis tähtsustasid keele ühiskondlikku rolli. Kujunes nn hariliku keele filosoofia ehk Oxfordi filosoofia, mille arendajad J. L. Austin, Gilbert Ryle, Richard Mervyn Hare (1919–2002), Herbert Paul Grice (1913-88) ja John Wisdom (1904–93) olid otseselt või kaudselt seotud Oxfordi ülikooliga. Nüüdisaja analüütiline filosoofia kasutab keele loogilis-kontseptuaalses analüüsis suhtluskonteksti arvestavaid meetodeid. Analüütilist filosoofiat ei saa samastada ühe kindla koolkonna ja filosoofilise distsipliiniga. Seda kinnitab nüüdisaegse filosoofilise analüüsi viljakus valdkondades, mida loogiline positivism eiras, kuid mis on pärimuslikult kuulunud filosoofiasse, need on nt filosoofiline esteetika (Nelson Goodman (1906–1998), Arthur Danto s 1924, Richard Shusterman (s 1949), R. Seruton ja Nicholas Wolterstorff (s 1932)), religioonifilosoofia (Ian Ramsey (1915–1972), Dewi Zephaniah Phillips (1934–2006), Richard G. Swinburne (s 1934), William Payne Alston (s 1921) ja Alvin Plantinga (s 1935)), metafüüsika (Peter Frederic Strawson (1919–2006), Michael Dummett (1925–2011) ja Peter van Inwagen (s 1942)) ja eetika (R. M. Hare, Bernard Williams (1929–2003), James Patrick Griffin (s 1933) ja John Finnis (s 1940)). 1990. aastail on analüütiline filosoofia ja kontinentaalfilosoofia märgatavalt teineteisele lähenenud: see väljendub vastastikuse dialoogi elavnemises ja eriomaselt kontinentaalfilosoofia probleemide tulekus analüütilise filosoofia huvivälja.

EE 13, 1999