abitegu, teotöö, mille aeg ja suurus sõltusid mõisa vajadustest, üks teoorjuse (teorent) kahest põhiliigist (teine on nädalategu). Abiteolisi nõuti kiireloomulistele hooajatöödele, nt sõnnikut vedama, külvama, vilja lõikama, reht peksma, heina tegema. Osa mõisatöid tehti täielikult aabitööna: taluperemeestel tuli majapidamishooneid ehitada ja remontida, perenaistel lambaid niita ja pesu pesta, lastel sulgi noppida, köömneid korjata, linnaseid hõõruda. Eestis tekkis abitegu 16. sajandil, kui üldiseks sai teoorjuslik mõisamajandus. Eriti suure tähtsuse omandas abitegu 18. sajandi lõpus, mil see ületas paljudes Liivimaa mõisades mahult nädalateo. Enne 1804. aastat koostatud vakuraamatuis oli abitegu (peamiselt Liivimaal) ainult osalt märgitud või hoopis märkimata. 1804. aasta talurahvaseaduste kehtestamisega vähenes abitegu eriti Liivimaal: kohati tuli koormisi just abiteost kärpida, kohati kaasnes abiteo vähendamisega nädalateo suurendamine. Et abitegu rakendati eeskätt hooajatöödel, ajal, kui talud vajasid ka ise palju tööjõudu, oli see väga vihatud koormis ning põhjustas talurahvarahutusi.

EE 12, 2003