Tagasi ETBL-i avalehele

abimehhanismid laeval

abimehhanismid, merenduses jõuseadmeid ja laevasüsteeme teenindavad või iseseisvate funktsioonidega sihipäraselt talitlevad mehhanismid. Abimehhanisme liigitatakse otstarbe (ankrupelid, kepslid, haalpelid, vintsid, pumbad, kompressorid, separaatorid, ventilaatorid, soojusvahetid, magestid, filtrid jm.), asukoha (teki- ja trümmimehhanismid) ning ajami järgi (käsi-, auru-, hüdro-, pneumo-, diisel-, elektri- jm ajamid). Asukohast olenevalt tarindatakse näiteks tekimehhanismid mereveekindlatena, hermeetilistena ja võimelistena töötama suures temperatuurivahemikus. Abimehhanismidel eelistatakse tänapaeval elektri- ja hüdroajameid, mis väikese metallimahukuse (0,5–3 kg/kW) juures on küllalt võimsad (kuni 1000 kW), hõlpsasti automatiseeritavad, lihtsad käsitseda, töökindlad ja kestvad. Praegu rakendatakse käsiajamit üksnes tähtsamatel abimehhanismidel (ankrupelil, roolimasinal, haalpelil, trepivintsil, paadivintsil) teistava variandina.

Mehhanismide jaotus abimehhanismideks ja jõuseadmeteks tuleneb nende põhifunktsioonidest – kui jõuseadmete sh peajõuseadmete ülesanne on laeva normaalseks talitluseks vajalike energialiikide tootmine, muundamine ja jaotamine, siis abimehhanismid on energiatarbijad. Et nüüdisajal, sõltuvalt laeva tüübist tarbivad abimehhanismid 15–40% laeva energiaressursist, sõltub laeva majanduslikkus oluliselt nende töö tõhususest. Abimehhanismide nimistu tänapäeva laevadel on väga laialdane ja nende liigitamine mõneti tinglik.

Esimesed abimehhanismd olid rooli käsiajamid ja ankru käsivintsid. Laevade suurenevaist mõõtmeist ja kiirusest johtuvalt asendati plokid ja talid mehhaniseeritud ülekannetega. Auru jõul töötava roolimasina sünniaeg on 19. sajandi keskpaik.

Vaata ka seotud artiklit

MerLe, 1996; muudetud 2012 (H. Punab)